Fluoriid – selle kasu- ja kahjutegurid

Fluoriid on kemikaal, mida esineb ka looduslikult ja mida tavaliselt kasutatakse hammaste lagunemise vältimiseks. Seetõttu ongi fluoriidiga hambapastad olnud hambaravi standardikandjad juba aastakümneid. Siiski, kuna turul on saada ka juba nii mitmeid fluoriidivabasid suuhooldustooteid, võib see sinus fluoriidi kasulikkuse ning vajalikkuse küsimuse alla seada.

Ja kahtlustamine ning üldlevinud tõdede küsimuse alla seadmine ongi tegelikult tervele mõistusele kohane. Seda teevad igapäevaselt ka teadlased.

Kahjuks ei ole aga fluori bioloogilisest rollist inimorganismis kõik veel teada ning selle kemikaali kaariesevastase toime kõrval on uuringud näidanud ka mitmeid tervisele kahjulikke omadusi. Seetõttu diskuteeritakse tänapäeval juba ka joogivee fluorimise tõhususe, otstarbekuse, eetilisuse ja ohutuse üle. Paljudes maades ongi joogivee fluorimine juba lõpetatud, sest lisaks joogiveele tarbivad inimesed igapäevaselt ka teisi fluoriidi allikaid (1, 2, 17).

Siin loos kirjutamegi fluoriidist, nii selle kasuteguritest, kui ka võimalikest siiani teadaolevatest negatiivsetetest kõrvalmõjudest, fluoriidimürgistuse tunnustest ja ka sellest, kuidas fluoriidiga liigset kokkupuudet vähendada.

Mis on fluor ja mis on fluoriid?

Fluor on fluoriidina (CaF2, HF, NaF, H2 SiF6, SF6) looduslikult esinev kemikaal, mida leidub väikestes kogustes maakoores, pinnases, kivimites, vees, väheses koguses õhus (enim just tööstusliku fluorisaastega piirkondades) ja isegi mõnedes taimedes ning toiduainetes.

Fluori ja fluoriidi erinevus on see, et fluor on keemiline element, samas kui fluoriid on selle moodustatav anioon (negatiivse elektrilaenguga ioon).

See on tavaline koostisosa ka suu ja hammaste tervise eest hoolitsemiseks mõeldud toodetes nagu hambapasta ja suuvesi. Hambapastas sisalduv fluoriid on tavaliselt naatriumfluoriidi (NaF) või naatriummonofluorofosfaadi (MFP) kujul.

Fluoriidi kasutatakse ka meditsiiniliste ülesvõtete tegemisel, puhastusainena ning lisandina terase- ja alumiiniumtoodetes (1, 16, 17).

Miks fluoriid vajalik on?

Aeglustades hambaemaili lagunemist, takistab fluoriid väidetavalt hammaste lagunemist. See kinnitub kahjustunud pinnale hambal ning meelitab ligi tugevdavaid mineraale nagu kaltsium, mis aitab hambakahjustusi parandada.

Uus, kõvem ja tugevam email on vastupidavam hapetele mis hambaauke põhjustada võivad.

Fluoriidil on ka antibakteriaalsed omadused, mis pärsivad bakterite kasvu ja takistavad mikroobidel hammaste külge kleepumist (1).

Lisaks väidetakse loomkatsete alusel, et fluoriid võib olla veresoonkonna, luude kollageeni ja ka naha ning teiste kudede glükoosamino-glükaanide oluliseks koostisosaks. Siiski, kliinilised uuringud pole näidanud sümptomeid, mis tuleneksid fluori vähesusest (16).

Kui fluoriid tundub hammastele igati kasulik olevat, miks siis mitmed hambaarstid on lõpetanud hambaravis fluoriidi kasutamise?

Viimasel ajal on mitmed hambaarstid lõpetanud fluoriidi kasutamise. Nende sõnul on selle põhjus väga lihtne – fluoriid on mürk ning samadel põhjustel, miks nad ei kasuta enam amalgaamplomme, ei kasuta nad ka fluoriidi.

Kuna hambaarsti juures on fluoriidiravi korral fluoriidi kogus 1000 korda kontsentreeritum kui hambapastas, ei soovi osad hambaarstid oma patsientide tervisega lihtsalt enam riskida.

Seda enam, et nüüdseks on kahtluse alla seatud ka fluoriidi roll hammaste lagunemise vähendamisel ning tõendeid, mis räägivad fluoriidi kasutamise vastu, tekkinud üha rohkem (4, 5, 12).

Kas fluoriid ikkagi on just see ainuvõimas aine, mis kaitseb sinu hambaid kaariese ja hambaaukude eest?

Fluoriidiuuringute esimestel päevadel püstitasid uurijad hüpoteesi, et fluoriid mõjutab emaili ja pärsib hambakaariest ainult siis, kui see sisaldub areneva hambaemaili koostises (st enne, kui hammas suhu puhkeb).

Tõendid küll toetavad seda hüpoteesi, kuid tegeliku hambaauke ennetava toime eristamine pärast hammaste suhu puhkemist, kus esineb regulaarne kokkupuude fluoriidiga, on keeruline.

Uuringute kokkuvõtted viitavad pigem just sellele, et kõrge fluoriidi kontsentratsioon üksinda hambaemaili pindmisel kihil ei seleta ühiskonnas hambakaariese märgatavat vähenemist ja väidetavalt ei ole hambakaariese (aukude) levimus populatsioonis pöördvõrdeline fluoriidi kontsentratsiooniga emailis. Veelgi enam, osade teadlaste sõnul ei pruugigi emaili fluoriidi kõrgem kontsentratsioon hambakaariese ennetamisel tõhusam olla.

Näiteks, 2000. aasta juulis ajakirjas Journal of the American Dental Association avaldas dr Featherstone oma uurimuse fluoriidi tõhususe kohta hammaste lagunemise ennetamisel.

Dr Featherstone võttis terved väljatõmmatud hambad, mõõtis hammaste fluoriidi kontsentratsiooni emailis ja uputas hambad happesse. Ta leidis, et fluoriid, mis oli hambasse hamba arenemise ajal sisse viidud, ei olnud piisav selleks, et hammas suudaks vastu pidada hambaauke tekitavale happele, mis on põhjustatud suuõõne bakterite poolt. Tulemused olid samad, kui ta testis hambaid, mis sisaldasid 10 korda normaalsest kogusest vähem fluoriidi (4, 6, 12).

Fluoriidi ohutus ja liigse fluoriidi võimalikud tervisekahjud

Üldlevinud arvamuse kohaselt peetakse fluoriidi kasutamist hambapastas ja suuvees ohutuks. Võib öelda, et seda on siiani peetud lausa vajalikuks. Niisamuti peetakse inimese tervisele ohutuks ja vajalikuks (esiti just inimese hammaskonna seisundile) fluoriidi lisamist joogivette.

Väikestes annustes see nii tundub olevatki ja osade allikate kohaselt muudavad fluoriidid hambaemaili hapetele vastupidavamaks ning toimivad seega kaariest ennetavalt. Siiski, kui mitte rääkida joogiveest, siis fluoriid ei ole mõeldud allaneelamiseks.

Sest fluoriididel on nüüdseks avastatud ka kahjulikke toimeid ning mitmekordne normi ületamine võib tervisele kasu asemel hoopis kahju teha.

Näiteks, osadele andmetele tuginedes võib liigne fluoriid põhjustada vähki, luustiku kahjustusi (skeleti fluoroos), hammaste fluoroosi (valged laigud hammastel), hammaste lagunemist ja ka neuroloogilisi kahjustusi (4, 9, 10).

Kui see kõik tõsi peaks olema, on need juba väga tõsised põhjused miks fluoriidi vajalikkus küsimuse alla seada. Vaatame, mida räägib teadus.

Fluoriid ja fluoroos (hambafluoroos)

Fluoriidi liigne tarbimine pikema aja jooksul (ka fluoriidi sisaldava hambapasta allaneelamine) ajal, kui hambad tekivad igemete alla võib põhjustada hammaste fluoroosi.

Fluoroos häirib jäävhammastel hambaemaili teket ja võib põhjustada hammastel valgeid laike või triipe, millele mõnikord lisanduvad ka pigmenteerunud täpid. Raskematel juhtudel on hambaemail tuhm, läiketa ja kriitjas. Sel moel kahjustunud pindadele võivad tekkida sügavad defektid, mille tõttu võib murenema hakata ka hambakroon.

Fluoroosi korral vajavad kahjustunud hambad hambaemaili remineraliseerivat ravi, mida saab teha hambaarsti juures. Vajadusel katab hambaarst hambapinnad tehiskroonide või valguskomposiitmaterjaliga.

Hammaste fluoroos võib kujuneda piirkondades, kus fluoriide on joogivees üle 1,5mg/l. Fluoroosi vältimiseks võib sel juhul tarbida alternatiivset joogivett (fluoriidisisaldust vähendab natuke ka vee keetmine ja selitamine) või toita last võimalikult kaua rinnapiimaga.

Riskirühma kuuluvad vaid 8-aastased ja nooremad lapsed, sest just see on aeg, kus lastel tekivad jäävhambad. Üle 8-aastastel lastel, noorukitel ja täiskasvanutel hammaste fluoroosi tekkida ei saa (1, 11, 16).

Fluoriid ja skeleti fluoroos

Skeleti fluoroos on tõsine terviseseisund, mis tuleneb suurte fluoriidikoguste kroonilisest allaneelamisest paljude aastate jooksul luude formeerumise ehk moodustumise (mis lõpeb umbes 28.-30. eluaastaks) ja/või luude ümberkujundamise ehk remodelleerimise jooksul.

Skeleti fluoroosi korral on luud normaalsest nõrgemad. Varajased sümptomid hõlmavad jäikust ja valu liigestes. Rasketel juhtudel tekib ka lihaste kahjustus ja luude ebaregulaarne paksenemine ehk luutiheduse suurenemine, luu struktuuri kahjustumine ning liigeste ja ligamentide kaltsifitseerumine. Raskete juhtude puhul on iseloomulikud ka luu deformatsioonid (muutused luu kujus), seda eriti just raskust kandvate luude puhul nagu jalgades.

Üldlevinud arvamuse kohaselt tekib skeleti fluoroos siis, kui joogivee fluorisisaldus on 4 mg/l ja rohkem. Siiski, mitmed uuringud (vähemalt 9 tööd 5 riigist) on näidanud, et skeleti fluoroosi juhud on esinenud ka siis, kui fluorisisaldus joogivees on olnud alla 4 mg/l, enamikus uuringutes lausa alla 2,5 mg/l (14, 15, 16).

Fluoriid ja selle neurotoksilised mõjud

Kuigi fluoriidi neurotoksiliste mõjude kinnitamiseks on kindlasti vaja ka edaspidist teadlaste panust, on mitmed senised uuringud näidanud, et selle kemikaali suhtes maksab siiski ettevaatlik olla, näiteks:

Väidetavalt akumuleerub fluoriid käbinäärmes ja pärsib nii melatoniini tootmist.
Fluoritud joogivee tarbimisega püütakse seletada ka tütarlaste varasemat suguküpsust.
Loomkatsed on näidanud, et fluoritud vee joomisest võivad tuleneda ka käitumishäireid ning, et käitumishäire iseloom oleb fluoriidiga kokkupuute ajast (looteiga, noor arenev organism või täiskasvanu). Looteea kokkupuute korral olid vastsündinud hüperaktiivsed ning hüperaktiivsus jäi püsima kogu eluks. Kui kokkupuude esines täiskasvanueas, täheldati katsealustel depressiivset käitumist. Tarbides samas koguses fluori kui inimesed seda fluoritud vee joomisest saavad, ilmnesid uuringus osalenud rottidel ka aju- ja neerukahjustused. Kuna rotte peetakse fluori toime suhtes resistentsemateks kui inimesi, teevad sellised tulemused ettevaatlikuks.
Uuringud Hiinas on näidanud, et 8–13aastaste laste joogivee kaudne ekspositsioon fluorile võib pidurdada nende vaimset arengut. Nimelt hakkas lastel IQ (intelligentsuskvoot) 5 kuni 10 punkti võrra vähenema juba siis, kui vee fluorisisaldus oli 1,8 mg/l.
Kõlab uskumatuna, aga USAs tehtud hiljutise uuringu andmetel on olnud ka kuritegevus oluliselt suurem just fluoritud veega piirkondades võrreldes piirkondadega, kus joogivesi on fluorimata. Siiski, selle konkreetse uuringu tulemusi ei saa veel päris kindlaks tõeks tituleerida kuna antud juhul ei elimineeritud uuringu läbiviimisel teisi võimalikke kuritegelikule teele viivaid asjaolusid nagu sotsiaalkultuurilisi ja majanduslikke mõjureid.
Osad uuringud on viidanud joogivee fluorisisalduse võimalikule seosele ka Downi sündroomiga. Siiski, nii nagu eelnevate uuringute tulemustega, on ka selle seose põhjuslikkuse kinnitamiseks vaja edasisi täiendavad kõrgetasemelised uuringud (16).

Fluoriid ja vähiriski suurenemine

Fluoritud joogivee kasutamist on seostatud ka vähiriskiga ja rohkem kui 50 populatsioonipõhist uuringut on uurinud võimalikku seost vee fluoriiditaseme ja vähi vahel. Enamik neist ei ole vähiga tugevat põhjuslikku seost leidnud. Siiski, peaaegu kõik nendest uuringutest on olnud retrospektiivsed (ajas tagasi vaatavad) ja võrreldud on näiteks vähktõve esinemissagedust kogukonnas enne ja pärast vee fluorimist või võrreldud vähi esinemissagedust kogukondades, kus joogivees on madalam fluoriidisisaldus, nendega, kus fluoriidisisaldus on suurem (kas loomulikult või vee fluorimise tõttu).

Aga, kuna mõnda tegurit on seda tüüpi uuringutes raske kontrollida (st võrreldavad rühmad võivad erineda ka muul viisil kui ainult tarbitud joogivee koha pealt), siis tuleb iga üksiku uuringu järeldusi vaadata ettevaatlikult.

Ja on ka teisi probleeme, mis muudavad selle teema uurimise raskeks. Näiteks, kui fluorimine on riskitegur, siis kas kasutatava fluoriidi tüüp on oluline? Samuti, kas on olemas konkreetne fluoriidi tase, mille ületamisel risk suureneb, või teatud ajavahemik või vanusevahemik, mille jooksul inimene peaks fluoriidiga kokku puutuma?

Väikesed uuringud iseenesest ei pruugi vastuseid anda, kuid tervikuna on neil suurem kaal. Mitmed süstemaatilised ülevaated viimase 25 aasta jooksul on vaadelnud kõiki sellel teemal avaldatud uuringuid.

Maailma Terviseorganisatsiooni kuuluv Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur (IARC) märkis oma 1987. aastal avaldatud ülevaates, et fluoriidid ei ole klassifitseeritavad nende kantserogeensuse (võime põhjustada vähki) tõttu inimestel. Kuigi nad märkisid, et uuringud “ei ole näidanud, et inimestel, kes elavad piirkondades, kus vees on kõrge fluoriidi kontsentratsioon, on suurem vähktõve esinemissagedus kui madala kontsentratsiooniga piirkondades elavatel inimestel”, märkisid nad ka, et tõendid olid ebapiisavad selleks, et nende põhjal ühel või teisel viisil järeldusi teha (7).
Riiklik teadusnõukogu (NRC), mis on osa riiklikest akadeemiatest, andis 1993. aastal välja aruande pealkirjaga “Neelatud fluoriidi mõju tervisele”. Selle järeldus oli, et “kättesaadaolevatest laboriandmetest ei piisa, et näidata fluoriidi kantserogeenset toimet loomadel”. Samuti jõudsid nad järeldusele, et “tänaseks lõpule viidud epidemioloogiliste (rahvastikupõhiste) uuringute tõendite kaal ei toeta hüpoteesi seose kohta fluoriidiga kokkupuute ja inimeste suurenenud vähiriski vahel.” Siiski, aruandes soovitati teha täiendavaid hästi kavandatud uuringuid, et uurida võimalikku seost vähktõvega, eriti just osteosarkoomidega. Osteosarkoom on haruldane vähk. Näiteks Ameerika Ühendriikides diagnoositakse igal aastal lastel ja teismelistel ainult umbes 400 juhtumit. See tähendab, et suurte uuringute tegemiseks võib olla raske koguda piisavalt juhtumeid. Väiksemad uuringud võivad tavaliselt tuvastada suuri erinevusi vähi esinemissageduses kahe rühma vahel, kuid need ei pruugi olla võimelised tuvastama väikseid erinevusi. Kui fluoriid suurendas riski vaid veidi, ei pruugi seda tüüpi uuringud seda tuvastada (7).
Ühendkuningriigis avaldas Yorki ülikooli riikliku tervishoiuteenistuse (NHS) ülevaate- ja levitamiskeskus 2000. aastal süstemaatilise ülevaate vee fluorimisest. Nad jõudsid järeldusele: “Üldiselt ei leitud selget seost vee fluorimise ja luuvähi, kilpnäärmevähi või kõigi vähivormide esinemissageduse või suremuse vahel.” Siiski märkisid nad ka: “Arvestades avaliku vee fluorimise küsimusega seotud huvi taset, on üllatav avastada, et kvaliteetseid uuringuid on tehtud vähe.” (7).
Riiklik Teadusnõukogu avaldas 2006. aasta alguses oma 1993. aasta ülevaate ajakohastatud versiooni. Kuigi ülevaade sisaldas mõningaid uusi andmeid, olid selle aruande tulemused sisuliselt samad: „Tulenedes inimestelt saadud andmetele, genotoksilisuse analüüsidele, ja rakusüsteemide toimemehhanismide uuringutele, on tõendid fluoriidi potentsiaali kohta algatada või soodustada vähki, eriti luuvähki, esialgsed ja segased (7).
Tervise- ja keskkonnariskide Euroopa teaduskomitee (SCHER) vaatas 2010. aastal läbi tõendid vee fluorimise kohta. Ta jõudis järeldusele, et tõendid vees sisalduva fluoriidi ja osteosarkoomi seoste kohta olid „kahemõttelised” ja seetõttu „ei saa fluoriidi klassifitseerida selle kantserogeensuse alusel.” (7).
Seni tehtud ülevaadete seas valitseb üldine konsensus, et vee fluorimise ja vähi vahelise seose kohta puuduvad kindlad tõendid. Siiski on mitmetes ülevaadetes märgitud, et võimaliku seose selgitamiseks on vaja täiendavaid uuringuid (7).
Viimastel aastatel on avaldatud mitmeid uuringuid, mis käsitlevad võimalikku seost vee fluorimise ja vähi vahel. 2006. aastal avaldatud Harvardi rahvatervise kooli uuringu osalises aruandes leiti, et kokkupuude joogivees sisalduva fluoriidiga on seotud suurema osteosarkoomi riskiga poistel, kuid mitte tüdrukutel. Uuringuga seotud teadlased märkisid aga, et uuringu teise osa varased tulemused ei vastanud aruandes esitatud tulemustele. Seetõttu soovitasid nad tulemuste tõlgendamisel olla ettevaatlikud (7).

Kokkuvõtteks võibki öelda, et kuigi sel teemal on uuringuid tehtud palju, siis antud hetkel on tõendid endiselt ebapiisavad selleks, et ühel või teisel moel järeldusi teha ning fluoriidi võimalik kantserogeenne toime vajab kindlasti edasist uurimist.

Fluoriid joogivees

Üldiselt peetakse joogivee optimaalseks fluoriidisisalduseks 0,7-1,2 mg/l. Joogivee fluoriidisisalduse piirnormiks Eestis on 1,5 mg/l.

Terviseameti andmetel jääb fluoriidisisaldus enamik veevärkides alla piirnormi, kuid kuna fluor on ka meie põhjavee looduslik koostisosa ja joogivee fluoriidisisaldus sõltub kasutatavast põhjaveekihist (mitmetes veevärkides kasutatakse seguvett, mis saadakse samaaegselt mitmest põhjaveekihist), mis üksteisest keemilise koostise poolest erinevad, siis osades piirkondades on joogivees fluoriidi rohkem kui teistes (näiteks Lääne- ja Pärnumaal).

Nii võib isegi ilma fluoriidi lisamata selle loomulik tase vees piirkonniti kõikuda ja olla kohati piirnormidest suuremgi.

Kui näiteks Ida-Virumaal, Hiiumaal, Põlvamaal, Võrumaal ja Valgamaal ei mõõdetud lubatud piirnormist suuremat fluoriidisisaldust üheski veevärgis, siis teistes maakondades oli joogivee fluoriidi tase lubatust suurem mitmes veevärgis. Üle-eestiliselt kokku 709 mõõdetud veevärgist esines lubatud piirnormist suuremat fluoriidi taset 78 veevärgis.

Enim esines fluoriidi piirnormi ületamisi joogivees Läänemaa veevärkides (42%) ja ka Pärnu maakonnas (29,6%). Kõige suuremad fluoriidisisaldused saadi Muhumaal Piiri külas (5,2 mg/l), Läänemaal Virtsus (5,7 mg/l) ja Pärnu maakonnas Põldeotsal (6,4 mg/l) (9).

Kuid eraisikute kaevudes võivad fluoriiditasemed olla veelgi kõrgemad. Olgu ka öeldud, et fluoriidi sisaldab enim just põhjavesi ning pinnavees on seda vähem (<0,1– 0,3 mg/l) (16).

Fluoriidi kogust oma kohalikus veevärgis saad kontrollida siit.

Fluoriidi imendumine inimkehas ja selle päevane annus

Joogiveest saadud fluoriidist imendub maost ja peensoolest kehasse rohkem kui 90% ning joogivesi ja sellega valmistatud joogid ning toidud annavad kuni 70% fluoriidi päevasest normist. Kui joogivesi sisaldab fluoriidi rohkem kui 1 mg/l, siis vee ja sellega valmistatud jookide ning toitude tarbimisel on fluoriidi päevane annus oluliselt suurem. Sellisel juhul võivad ka imikud saada rinnapiimaasendajast pea, et 100 korda rohkem fluoriidi kui rinnapiimast.

Toiduga saadud fluoriidist omastab keha umbes 30–60% ning toiduga saadakse tavaliselt umbes 30% fluoriidi päevasest annusest. Väikelastel lisandub fluoriidiallikana allaneelatud hambapasta.

Umbes poole omastatud fluoriidist väljutab organism uriiniga, kehasse jäänud osast akumuleerub ehk kuhjub fluoriid järgmiselt:

99% ulatuses luudes (300–7000 µg/g) ja hammastes (740–21 000 µg/g).
Väike hulk ringleb veres.
Verest jõuab fluoriid rinnapiima (5–7 µg/l) ja platsenta kaudu looteni.
Sülg sisaldab fluori tavaliselt 0,02 µg/ml (16).

Fluoriidi päevane annus mõõduka kliima tingimustes on keskmiselt:

Täiskasvanutel 0,03–0,04 mg/kg.
Imikutel 0,08.
3–5aastastel lastel 0,06 mg/kg.
Päevane annus oleneb ka sellest kui palju vett keegi joob. Näiteks palava ilmaga, kuumas kliimas ja suurema kehalise koormuse korral tarbitakse vett rohkem, samuti joovad vett rohkem diabeetikud (16).

*µg – mikrogramm

* mg – milligramm

Mida teha, et vähendada kokkupuudet liigse fluoriidiga?

Kui elad piirkonnas, kus fluoriidi tase joogivees võib olla piirnormist suurem ja tunned muret oma võimaliku kokkupuute pärast ohtlikult suure koguse fluoriidiga, siis on mõned meetmed, mida oma kokkupuute vähendamiseks teha saad.

Tea fluoriidi taset oma joogivees. Kui sinu joogivesi pärineb ühisest veevärgist, saad oma joogivee fluoriidisisalduse kohta teada kui võtad ühendust kohaliku kogukonna teenusepakkujaga. Inimesed, kes saavad oma joogivee eraallikast, näiteks kaevust, võivad lasta vee fluoriidisisaldust kontrollida mõnes laboris.
Inimesed, kes elavad piirkondades, kus vees on kõrge fluoriidisisaldus, võiksid kaaluda alternatiivse joogiveeallika, näiteks pudelivee kasutamist. Kuigi ka pudelivees on fluoriidi, on seda looduslikus allikavees kõige vähem.
On olemas ka meetodeid kuidas fluoriidi veest välja filtreerida, üks nendest on näiteks membraantehnoloogia.
Mõnel määral aitab fluoriidisisaldust vees vähendada ka joogivee eelnev keetmine ja selitamine.
USA haiguste tõrje ja ennetamise keskus (CDC) soovitab vanematel anda alla 6-aastastele lastele hambapesuks ainult herneterasuurune kogus hambapastat ning teha kõik endast olenev, et lapsed hambapastat ei neelaks. Enne fluoriidiga hambapasta kasutamist alla 2-aastastel lastel pea nõu oma lapse hambaarstiga. Ka hambapasta etiketil on hoiatusena kirjas, et soovitatakse vältida hambapasta alla neelamist ning osadel on ka lisatud, et kui laps neelab alla rohkem kui hernesuuruse koguse hambapastat, peaks lapsevanem helistama mürgistuskeskusesse.
Kui sinu piirkonna joogivees on fluoriiditase kõrgem, siis liigse fluoriidiga kokkupuute vältimiseks on saadaval madala floriidisisaldusega ja täiesti fluoriidivabad hambapastad ning muud hambaravitooted (4, 7, 10, 11).

Fluoriidi mürgistuse tunnused

Suuhooldustoodetes sisalduv fluoriidi kogus võib olla mürgine, kui seda tarbitakse suurtes kogustes.

Seega võibki fluoriidi üleannustamine ehk teisisõnu mürgistus tekkida vaid juhul, kui keegi võtab seda tahtlikult või tahtmatult tavapärasest või soovitatavast kogusest rohkem.

Selline äge kokkupuude ohtlikult suure koguse fluoriidiga on haruldane ja võib tavaliselt esineda ainult väikelastel. Seetõttu ei soovitatagi fluoriidi sisaldavat hambapastat tavaliselt alla kuueaastastele lastele, sest just peamiselt nemad kipuvadki hambapastat alla neelama.

Kuid seni, kuni laps pärast fluori sisaldava hambapastaga hammaste pesemist korralikult kõik välja sülitab ja oma suu loputab, ei pea mürgistuse pärast muretsema (2, 10, 13).

Kui oled tahtmatult kokku puutunud liiga suures koguses fluoriidiga võivad fluoriidi üleannustamise sümptomid on järgmised:

Kõhuvalu.
Ebanormaalne maitse suus (soolane või seebi maitse).
Kõhulahtisus.
Liigse ila kogunemine suhu.
Silmade ärritus (juhul kui fluoriid on sattunud silma).
Peavalu.
Kaltsiumi ja kaaliumi ebanormaalne tase veres.
Ebaregulaarne või aeglane südametegevus.
Südameseiskus (rasketel juhtudel).
Iiveldus ja oksendamine.
Pindmine hingamine.
Värinad (rütmilised).
Nõrkus (2).

Enne mürgistusinfoliinile või kiirabisse helistamist ole valmis vastama järgmistele küsimustele:

Inimese vanus, kaal ja seisund (näiteks kas inimene on teadvusel?).
Toote nimetus millega inimene kokku puutus (kui on teada, siis ka toote koostisosad ja sealne fluoriidisisaldus).
Aeg, millal tooded alla neelati.
Allaneelatud kogus (2).

Hädaabi numbril helista kindlasti ka siis, kui sa ülalolevat teavet ei tea. Eestis on mürgistusinfoliini number kuhu kahtluse korral pöörduda 16662. Sellel numbril helistamine on kohaliku kõne hinnaga ning anonüümne. Sellele numbrile võib helistada ka siis, kui sul on küsimusi mürgistuse ennetamise kohta või mürgistuste kohta üleüldiselt. See ei pea olema hädaolukord.

See, kui hästi keegi mürgistusest toibub, sõltub sellest, kui palju fluoriidi alla neelati ja kui kiiresti saadakse ravi. Mida kiiremini inimene saab arstiabi, seda suurem on võimalus taastuda (2).

Kus veel fluoriidi leidub?

Fluoriidi sisaldavad paljud tooted, sealhulgas:

Teatud suuveed ja hambapastad.
Teatud vitamiinid (Tri-Vi-Flor, Poly-Vi-Flor, Vi-Daylin F).
Joogivesi.
Naatriumfluoriidi vedelik ja tabletid.
Tarbekunsti- ja majapidamistarbed nagu:
- Söövituskreem (nimetatakse ka happekreemiks, kasutatakse kujunduste söövitamiseks joogiklaasidele).
- Osad prussakate (tarakanide) mürgid.
Toiduained ja joogid nagu:
- Must tee (1 tass): 0.07 kuni 1.5 mg*.
- Kohvi (1 tass): 0.22 mg*.
- Krevetid (85 g): 0.17 mg.
- Pudelivesi lisatud fluoriidiga (1 tass): ≤ 0.17 mg.
- Rosinad (¼ tassi): 0.08 mg.
- Kaerahelbepuder (½ tassi): 0.08 mg*.
- Greibimahl (¾ tassi): 0.08 mg.
- Keedukartul (1 keskmine): 0.08 mg.
- Keedetud riis (½ tassi): 0.04 mg*.
- Kodujuust (½ tassi): 0.04 mg.
- Küpsetatud sealiha karbonaad (85 g): 0.03 mg.
- Väherasvane maitsestamata jogurt (1 tass): 0.03 mg.
- Küpsetatud lambaliha karbonaad (85 g): 0.03 mg.
- Tortilla (1 tortilla diameetriga umbes 30 cm): 0.02 mg.
- Konserveeritud mais (½ tassi): 0.02 mg.
- Küpsetatud veiseliha (85 g): 0.02 mg.
- Konserveeritud tuunikala (85 g): 0.02 mg (2, 3).

* – Fluoriidi kogus võib olenevalt toidu või joogi valmistamiseks kasutatud veest varieeruda.

Kas fluoriidivaba hambapasta on tõhus?

Fluoriidivabasid hambapastasid on saadaval erinevaid ning sellised hambapastad on suutervishoiu turul suhteliselt uued. Fluoriidivabades hambapastades kasutatakse looduslikke koostisosi, mis puhastavad hambaid õrnalt ning aitavad ka plekke eemaldada. Näiteks Nahrini fluoriidivaba hambapasta toetab hambaharja puhastavat efekti tänu oma tasakaalustatud poleerivate, puhastavate ja tervislike taimeekstraktide koostisele.

See hambageel on rikastatud spetsiaalse aktiivainega, mis hävitab hammastel bakteriaalse biokihi ilma, et peaksid oma hambaid tugevalt hõõruma.

See artikkel on ainult teabeks. Ära kasuta siinset infot oma terviseseisundi hindamiseks ja tegeliku mürgiga kokkupuute diagnoosimiseks ega raviks, vaid pöördu kahtluse korral alati oma perearsti poole.

7 ürdi hambageel (fluoriidivaba hambapasta), 100ml

16.00 €

Hinnatud 4.76/5 63 kliendi hinnangu põhjal

Lisa korvi

Allikad:

Fluoriid – selle kasu- ja kahjutegurid

Mis on fluor ja mis on fluoriid?

Miks fluoriid vajalik on?

Kui fluoriid tundub hammastele igati kasulik olevat, miks siis mitmed hambaarstid on lõpetanud hambaravis fluoriidi kasutamise?

Kas fluoriid ikkagi on just see ainuvõimas aine, mis kaitseb sinu hambaid kaariese ja hambaaukude eest?